OÜ Rewilwerk
 
 
EST | ENG
Rõivaste valmistamine

Alljärgnev annab põgusa ülevaate rõivaste valmistamisest 19. sajandil, alates kanga kudumisest kuni õmblemise ja kaunistamiseni välja.

-Materjal

Rõivaste valmistamisel olid peamisteks tooraineteks vill, lina ja nahad, mis toodeti valdavalt oma talus.

Rõivad valmistati valdavalt kodukootud linasest või villasest riidest: linasest särgid, naiste põlled, tanud jm peakatted; villasest pealisrõivad, samuti kindad, sokid ja sukad. Triibulised seelikuriided kooti poolvillasena, linase lõime ja villase koega. Poolvillased olid ka kirivööd. Suvised töörõivad – meeste püksid, naiste põlled ja seelikud – tehti enamasti takusest riidest. Takune oli ka naiste särgi alane.

Karusnahkadest kasutati koduseid lambanahku kasukateks, muid karusnahku peamiselt kasukate kaunistamiseks ja talvemütside tegemiseks. Jõukamatele meestele tehti linnameistrite pargitud kitsenahast seemisnahksed püksid. Jalatsiteks olid üldiselt veisenahast, Kihnus hülgenahast pastlad. Pargitud nahast pastlaid kanti pidudelgi. Suvel töö juures kanti ka niinest (pärnast), pajukoorest, harvemini kadakajuurtest või kasetohust punutud viiske. Saapad ja kingad kuulusid harva talurahva paremasse rõivastusse, erandiks olid saared, eriti Saaremaa.

-Ketramine ja kangakudumine

Lõngaketramine oli üks tähtsamaid ja raskemaid naiste töid. Vanimaks ketrusvahendiks oli kedervars e värten. Vokk tuli Eesti linnades saksa käsitööliste vahendusel tarvitusele 16. sajandil ja hakkas maal, esmalt mõisates, levima 17. sajandil. Taludes kodunes vokk 18. sajandi jooksul.

Tavaliselt kedrati kõige enne takud, seejärel linad ja lõpuks villad. Kangalõimeks kedratud lõng pidi olema hästi tugev, sile, suurema keeruga ja peenike. Koeks sobis jämedam ja laugem lõng.

Rõivaste valmistamiseks vajalik riie kooti lihtsail kitsastel kangastelgedel, mis olid enamasti igas talus olemas, jõukamatel vahel ka mitmed. Kootavate kangaste hulk olenes nii talu jõukusest kui ka pere suurusest. Vaesemates taludes püüti igal aastal teha linast kangast, villast tehti aga paari aasta tagant. Villast kangast tuli kududa soojas toas, sest siis lõngad venisid paremini. Linasele kangale sobis külmem ruum.

Riie kooti valdavalt labases ja toimses koes. Labases tehnikas kooti linased särgi- ja põlleriided. Triibuline seelikuriie tehti koeripstehnikas, mis on samuti labase seadega. Toimses koes on kootud suurem osa läbivillaseid pikk-kuubede, naiste kampsunite, meeste ülikondade riideid, sõbasid.

-Pleegitamine

Kuna linased peorõivad ja ka enamik argipäevariideid tehti pleegitatud materjalist, tuli telgedelt võetud linased kangad pleegitada. Kõigepealt pandi kangas päevaks või paariks sooja lehtpuutuhast leelise sisse likku, millele järgnes pesemine kurika e tõlvaga pesupingil või pesuküna otsal. Seda tööd tehti sageli kahekesi, pidades hoolega kinni löömise taktist. Pärast seda kangas tavaliselt veel hautati. Märg kangas asetati tõrde, mis kaeti pealt takuse riidega ja seoti äärtest nööriga kõvasti kinni. Riidele raputati lehtpuutuhka ja hakati läbi selle tõrde keeva vett valama, kuni kangas oli kaetud. Jahtunud vesi lasti tõrre põhjas oleva ava kaudu välja ja valati uus kuum vesi peale. Hautamine kestis terve päeva ja nii tuli keeva vett kangale valada mitu korda. Järgnevalt kangas loputati puhtas vees ja laotati pleekima. Pleegitati nii lumel kui murul. Nädala möödudes hautati seda uuesti. Nii toimiti kolm nädalat järjestikku.

-Vanutamine

Villase kanga vastupidavamaks muutmiseks tuli seda vanutada kuni koelõngade vanumiseni paksuks kalevisarnaseks. Vanutamiseks sobisid mitmesugused kodused vahendid, mis võimaldasid riide põhjalikumat hõõrumist. Näiteks nühiti seebitatud kangast kummulikeeratud suurema puuanuma põhjal, vankriredelite vahel, uksel vm. Saartel tambiti villast kangast suure tõrre sees puust labidate – lasnadega. Spetsiaalseks vanutusvahendiks oli vanutusrull – uhtmisrull. Vanumise kiirendamiseks kasutati sooja lepalehelist, linaseemnete keeduvett või seepi. Vett lisati kangale vähehaaval ka vanutamise käigus. Vanutus loeti küllaldaseks, kui sõrmevajutusest jäi kangale jälg järele.

Kangaste vanutamine toimus enamasti kevadel, kui ilmad olid juba soojemad. Et vanutatud riie ilus ja uus välja näeks, tehti seda soovitavalt noorel kuul. Kuna töö oli raske, korraldati selleks enamasti uhtmise talgud.

Vanutatud kangas loputati ja venitati. Seejärel mähiti riie ümber kaika ning pandi ahju kuivama. Kangarulli pressimiseks asetati sellele laud, millel vajutuseks kivid. Ahjust väljavõtmise järel oli selliselt pressitud riie ilusa läikega.

19. sajandi viimastel aastakümnetel hakati riiet juba vesiveskite juures vanutama.

G. Ränk on kirjeldanud vanutamist järgmiselt: Enne kui kujutud must riie sai tüssiks, pidi teda uhtuma (vanutama). Enne uhtumist leotati riiet soojas leelses. Pääle leotamist võeti riie ja mässiti kummuli pööratud tõrre põhjal kokku, kus neli naist teda käte all ümbertiirutades rullima hakkasid. Läks riie uhtudes kuivaks, niisuteti teda uuest ja uhtumine kestis edasi, kuni riie küllalt villaseks (vildiks) oli muutund. /.../ Pääle uhtumist tõmmeti tüss ümmarguse puu ümber rulli ja pisteti pääle leibade kuuma ahju, kus ta ilma kortsudeta sileks kuivas. (EA 12: 267, 269 Karja).

-Värvimine

Vanimad värvitud tekstiilikatkendid Eestis pärinevad 13.–14. sajandist. Põhiosa rõivastusest oli aga kuni 18. sajandini võrdlemisi värvivaene: linased riided valgeks pleegitatud, villased pealisrõivad valdavalt lambapruunid, -mustad või -hallid. Alles triibulise seeliku ja mitmevärvilise lilltikandi levikuga 18. sajandil muutus rõivastus värvikirevaks.

Enamasti värviti villu või lõngu, kangast vaid erandjuhtumeil – pajas värvides oli raske saada ühtlast riiet. Rohkem värviti villaseid lõngu, sest linased ei võtnud värve hästi peale. Eriti armastatud värvitaimed olid madar punase, kaselehed ja karikakar kollase ning lepakoored pruuni ja musta saamiseks. Ostumaterjalidest oli kübaramust (rauavitriol), mida kasutati ka värvi kinnitamiseks (peitsimiseks), tuntud juba 17. sajandil. Vanimateks peitsiaineteks olid sool, hapukali, õlu, mida alates 18. sajandist asendasid maarjajää, sinine silmakivi (vasevitriol) ja lõngaõli (lahjendatud väävelhape).

18. sajandi lõpul – 19. sajandi algul levis ostuvärvina sinikivi ehk indigo, millest saadi uriinis kääritades pleekimiskindel potisinine. 19. sajandi teisel poolel hakkasid levima poevärvidena eredad aniliinvärvid. Kuna nendega värvimine polnud nii töömahukas ja aeganõudev, vaid märksa lihtsam, tõrjusid nad tasapisi vanad taimvärvid kõrvale.

Värvidest on eestlased esiajast peale pidanud maagiliseks kaitse- ja ravivahendiks punast kui vere värvi ning elu, nooruse ja rõõmu sümbolit. Arvati ka, et punase lõngaga piiratud alale ei pääse “kurjad vaimud” ja nii võib takistada haiguste levikut. Punast värvi seostati alati ka pidulikkusega. Leinavärvina tarvitati Eesti saartel tumesinist, rohelist ja kollast värvi.

-Õmblemine

Enamasti tegi perele vajaminevad riided pereema ise – riiete lõiked olid lihtsad ja erilisi oskusi õmblemine ei nõudnud. Särkide, seelikute jm rõivaesemete õmblemisel piirduti silma järgi mõõtmise ja lõikamisega. Riiet lõigati lambaraudadega, õmmeldi sepa tehtud nõeltega, kurrud vajutati riidesse kuumade leibade all. Kaubalis-rahaliste suhete arenemisega 19. sajandil hakati kasutama vabrikunõelu, samuti kääre. Sajandi teisel poolel levima hakanud õmblusmasinad olid sajandi lõpul juba taludeski üldised.

Ülerõivaid – meeste ja naiste pikk-kuubi ja kasukaid, meeste vatte ja pükse ning naiste kampsuneid – lasti õmmelda ka rätsepatel. Esimesi teateid pealisrõivaste õmblemisega tegelevatest kuueseppadest ja kasukseppadest külas leidub juba 16. sajandi algusest. Külarätsepad pärinesid talurahva hulgast, õmblemisoskuse omandasid nad vanematelt rätsepatelt, kelle juures nad algul õpipoistena töötasid.

-Kaunistamine

Rõivaste kaunistamine oli enamasti talunaiste endi töö. Juba noorelt tütarlapselt nõuti rõivaste õmblemise ja kaunistamise oskust, mida põlvest põlve emalt tütrele edasi anti. Suuremat vilumust nõudvad pitsid, keerulised tikandikirjad ja pilud lasti tasu eest osavamatel meistritel teha. Tavaliselt tegid neid moonaka-, vabadiku- ning saunanaised.

xTikand

Tikandeist on metalltikand vanim. Naiste sõbade, vaipseelikute, peakatete jm kaunistamiseks kasutati 11.–14. sajandil vaselisi (pronksspiraale), hiljem tinulisi (tinanaaste). 16.–17. sajandil levis seeliku allääre kaunistusena helmestikand kudrustükk ehk kõverik. Alates 17. sajandist hakati lõngaga tikkima.

Vanemad tikandid olid geomeetrilise kirjaga, valdavalt ühevärvilised ja valge linase niidiga tehtud. 18. sajandi lõpust alates hakati Kagu-Eestis linaseid esemeid (särke, linikuid, põllesid) kaunistama punasest puuvillasest maagelõngast tikandiga. Hiljem levis see laiemale alale Ida- ja Lõuna-Eestis. Saaremaal tikiti särkide ja tanude geomeetrilised kirjad värviliste villaste lõngadega.

Vanimaid taimkirjalisi tikandeid leidub eelkõige vanemat tüüpi Mulgimaa rõivastel – sõbadel, puusapõlledel, esipõlledel. 18. sajandi lõpust alates levis Eestis baroksete sugemetega lillkiri, millega Põhja-Eestis kaunistati naiste tanud ja käistealased.

xPilu


Piludega kaunistati naiste ja meeste särke, naiste käiseid, põlli ja tanusid. Lihtpilu kõrval esines rohkesti põim- ja mähkpilu. Sõrve naised ütlesid oma särkide kõrgeid tagasipööratavaid püstkraesid, õlalappe ja varrukavärvleid ilustava rikkaliku mähk- ja põimpilu kohta, et tehti kolmesambaga või kahe- ja neljasambaga ougud kaunistuseks. Need ougud tehti nii ümmargused kui hanisilmad.

Enamasti tehti pilud valge linase niidiga. Kagu- ja Lõuna-Eestis kasutati piludeks ka punast linast või puuvillast maagelõnga. Ka Lääne-Eestis tehti värvilisi pilusid.

xPits

Pitsidega kaunistati naiste rõivaid: tanusid, õlalinikuid, kraesid, käiseid, põlli.

Pitse valmistati kodus kedratud linasest lõngast, alates 19. sajandi teisest poolest ka poest ostetud puuvillasest niidist. Mustri kontuuride rõhutamiseks kasutati vahel värvilisi puuvillaseid ja villaseid lõngu. Sagedamini esinevateks värvideks olid sinine ja punane.

Vanemad pitsid olid õmblus- või ka nõelapitsid. 17. sajandil hakkasid levima kangaotsa narmastest sõrmedega põimitud sõlmpitsid ja võrgunõela abil kootud võrgule õmmeldud võrkpitsid. 19. sajandil oli Eestis üldine valgest linasest niidist niplispits. Saartel ja setode juures tehti ka värvilist niplist. Heegelpitsi ja tüllpitsi hakati kasutama alles 19. sajandi lõpupoolel.

Silmuskudumine


Eesti vanimaks silmkoetehnikaks on nõelatehnika. Luu- või puunõela abil tehtud nõelkindad olid kotitaolised, pära suunas laieneva suuga ja tavaliselt vanutatud.

Eesti vanimad varrastel kootud esemete katked pärinevad 14. sajandist. Järgnevate sajandite jooksul sai varrastel kudumine eesti talunaiste seas üldlevinuks. Eriti virgad kudujad olid saarte naised, kel pea iga hetk oli vardakott käevangus ja kudumistöö näpu vahel.

19. sajandil kooti varrastel peamiselt kindad, säärised, kapetad (s.o sokid), sukad, kuid ka tuttmütsid ja kohati kampsunidki. Silmkoeesemed kooti naturaalsest valgest ja lambapruunist ning taimedega värvitud lõngast. 18. sajandist peale hinnati valge ja potisinisega kirjatud kindaid. 19. sajandi keskpaigast alates muutusid kudumid kirevavärviliseks, kuduma hakati poevärvidega värvitud lõngast.

Vanemad kindad olid labakindad. Sõrmkinnaste kudumise oskus Eestis levis 18. sajandi lõpust, kuid pidulike kinnastena hakati neid rohkem kuduma siiski 19. sajandi teisel poolel.

Silmkoelised säärised ja kapetad püsisid kõige kauem tarvitusel Muhu naistel (20. sajandi algul). Üldiselt kandsid nii mehed kui naised 19. sajandil pikki põlvini ulatuvaid sukki.

Kindad kooti valdavalt kirimustrilised. Meestesukad olid tavaliselt ühevärvilised (v.a Seto), naistesukad kitsama või laiema kirjaga. Peale selle kasutati kudumites koemustrilisi vikkelkirju ning roosimist, vedades kudumisel kirjalõngu põhikoe pinnale.

Saartel kooti ka kirjatud meestekampsuneid. Saaremaa neiud ja naised kandsid igapäevase peakattena varrastel kootud tuttmütse. Linasest lõngast valgepõhjalisi kootud mütse kandsid enamasti mandrimehed töö juures.

Peale praktilise otstarbe – külmakaitse – olid kindad ja sukad tihedalt seotud rahvatraditsioonidega, eriti pulmakommetega. Neid jagati pulmades veimetena. Kinnastele omistati ka kaitsevõimet. Nii arvati, et kindad kaitsevad kandjaid kurjade jõudude eest, mistõttu neid kanti mõnikord suvelgi. Isegi vöö vahele pistetult pidid nad kõike halba eemale peletama. Mõnel pool panid mehed kohtusse minnes kätte erilised kohtuskäimise kindad. Selleks, et “kuri silm” põllu peale ei hakkaks, külvati Saaremaal esimesed peotäied vilja vasaku kinnastatud käega.

Allikas: Kultuurilaegas